Ainult Pink Floyd: jaam, mis kasvas välja viiekümnest aastast, mil üks bänd muutis lakkamatult iseennast
„Ainult Pink Floyd“ on arvude poolest kõige armastatum jaam kogu Kalisha Exclusive kollektsioonis — 11 639 häält ja arv kasvab, edestades kõiki teisi ühe artisti kanaleid. See töötab samamoodi nagu ülejäänud 312 jaama: üks pidev voog Exclusive Radiost, mitte midagi peale selle bändi, ilma reklaamideta, mis programmi katkestaksid. Erinevaks teeb ta lihtsalt see, kui suur on kasutada olev repertuaar ja kui vähe sellest tundub täitematerjalina.
Bänd loodi Londonis 1965. aastal ja isegi nimel on väike lugu taga — Syd Barrett pani selle kokku kahe Ameerika bluusimuusiku, Pink Andersoni ja Floyd Councili nimest. Algkoosseisu kuulusid Barrett kitarril ja lauluhäälel, Roger Waters bassil, Nick Mason trummidel ning Richard Wright klahvpillidel, ning esimesed kaks aastat oli Pink Floyd psühhedeelne singlibänd, mis oli üles ehitatud Barretti kummalisele ja mänguhimulisele loomingule ning Londoni UFO Clubi stseenile.
See bändi versioon ei kestnud kaua. 1968. aastaks oli Barretti vaimne tervis järsult halvenenud, olukorda süvendas tugev narkootikumide tarvitamine, ning noor David Gilmour toodi esmalt lavale teda asendama, hiljem aga teda täielikult üle võtma. See on vaiksem ja kurvem lugu kui staadionirokibändi kuvand, mille bänd hiljem saavutas, ja Pink Floyd ei lõpetanud sellest kirjutamist kunagi täielikult — Barretti vari kulgeb otse läbi mõne nende suurima plaadi.
Kuna Waters võttis loomingu üha rohkem enda kätte, sündisid 1970. aastatel albumid, mille järgi bändi tegelikult mäletatakse. The Dark Side of the Moon (1973) püsis Billboard 200 edetabelis üle neljateistkümne aasta ja on müüdud ligikaudu 45 miljonit eksemplari, mis teeb sellest ühe kõigi aegade müüdavama albumi. Wish You Were Here (1975) oli otsene pöördumine kadunud sõbra poole — laul „Shine On You Crazy Diamond“ räägib enam-vähem otsesõnu Barrettist. Animals (1977) muutus tumedamaks ja poliitilisemaks, ning The Wall (1979) läks veelgi kaugemale: täismahuline rokkooper üksindusest, mis on üles ehitatud müürile, mida jutustaja ehitab tellis tellise haaval enda ja kõigi teiste vahele.
Bänd ei taluinud oma edu just kergelt. The Final Cut (1983) oli praktikas peaaegu Roger Watersi sooloalbum, mis anti välja bändi nime all, ning Watersi ja teiste suhted lagunesid varsti pärast seda täielikult. Waters lahkus, üritas panna bändi nime koos endaga pensionile, kuid ei saanud seda läbi — Gilmour, Mason ja Wright jätkasid Pink Floydina albumitega A Momentary Lapse of Reason (1987) ja The Division Bell (1994), tehes staadioniturnee ajal, mil kriitikud vaidlesid selle üle, kas see üldse loeb.
Lõpuks lugesid need piisavalt, et võõrandumine sulas. 2005. aastal liitus Waters uuesti Gilmouri, Masoni ja Wrightiga ühe esinemise jaoks Live 8-l — need neli olid esimest korda enam kui kahekümne aasta jooksul koos laval, üheks pärastlõunaks. Wright suri 2008. aastal, ning kui allesjäänud liikmed panid The Division Belli ajastu ülejäänud salvestistest kokku albumi The Endless River (2014), kujundasid nad selle austusavaldusena temale ja, nagu selgus, bändi enda lõppsõnaks.
See on peaaegu kolmkümmend aastat bändi, kes vaidleb iseendaga selle üle, kuidas ta peaks kõlama — ja just seepärast toimibki jaam, mis lihtsalt laseb kogu repertuaaril mängida, kindla järjekorrata, siin nii hästi. Sa ei ole kunagi rohkem kui paar lugu eemal laulust „Time“, „Wish You Were Here“ või „Comfortably Numb“.
🎧 Ainult Pink Floydi saab kuulata otse Telegramis — ilma rakenduse ja brauserita — meie Kalisha Radio Mini App'i kaudu.
— Kalisha 🎧
Meeldis see? Rakendus on alustamiseks tasuta.
Töötab iPhone’is ja Androidis — midagi pole vaja installida